Kas Te ei ole mõelnud vahest, et milline on tegelikult edukas inimene...
Või siis, kas Ta on mitmekülgne inimene...
Me elame ikkagi ühiskonnas, kus iga inimene on enda edasijõudmise nimel sulle valmis nuga selga lööma...
Mõelge - et mingiski valdkonnas, mis minu puhul ei tohi mitte kuidagi seostuda a'la 8-st 5-ni töölkäimisega oma mingis plastikus seintega kuubikus, hakkama saada, peame pühenduma sellele täielikult...et selles läbi lüüa, peab olema parem, kui kõik teised ning seda ka kogu aeg välja näitama, sest muidu süüakse elusalt...ehk siis see noa selgalöömise värk...
Jah, ma olen võibolla konservatiivne inimene...aga ma ei taha oma elu kulutada mingisuguse mõttetu asja nimel, millest mulle nagunii muud kasu ei ole, kui ainult mõttetult väike raha, mida selle eest makstakse, rügades...
Ma vajan tunnustust...ma ei eita seda...ja mis siis...me kõik vajame, et meile vahel kinnitatakse, et oleme olulised...loomulikult ju...
Aga ma vajan ka raha, et oma unistusi teoks teha...
Või äkki on kõik minu unistused võltsid...laenatud...kuskilt nähtud ja kopeeritud...aga kellel neid ei oleks...
Lohutan ennast sellega, et vaevalt keegi unistustest nii mõtleb nagu mina...nad lihtsalt ei oska nii mõelda...ja mina ei mõtle nii nagu nemad...kes nemad...kes iganes...
Võibolla nemad, keda nimetan lammasteks...võibolla nemad, keda ma ei nimeta...võibolla nemad, keda ma tunnustan...
Aga ma olen muutunud...
Kuhu suunas...ei tea
Pole millegagi võrrelda..
Tegelikult vahest tahaks, näha oma kahte elu...üks on see mis praegu toimub ning teine on see kus teatud sündmusi minevikus muuta saad ja siis vaatad mis erineks praegusega...
Ja ma tahaks oma minevikku kustutada...kasvõi sellepärast, et see nii valus ei oleks...
Öelda on kõigil lihtne ju...ja rääkida...ja olla toeks...ja nii edasi kõik, mis sellega kaasneb...
Ja on raske on olla kõigi jaoks korraga...ja kõigile meelepärane...aga ometi on niivõrd raske kõik perse saata ja selg keerata ning lahkuda...
Krt mujal oleks lihtsam...sest ma tean, et ma mõtlen samamoodi kui ma vana ja hall olen...kui olen...ja olen kogu oma elu võitlust pidanud, et mitte põhja kõrbeda...ja mille nimel...et ükskord siis kas tuules lennata või mullas kõduneda...
Minu kohta on öeldud, et minu puhul on kaks varianti - kas täiesti põhjas või täiesti tipus...vahepealset varianti ei ole...kas seda siis seepärast, et olen kogu oma elu elanud keskpärases maailmas...kõik on keskpärane...kõik mu suhted...kasvõi riided mida kannan...ma küll kannan seda, mida mulle meeldib, kuid kellegi jaoks on see kindlasti keskpärane...
Aga mis on siis see lagi...see piir mille poole kõik püüdlevad...seda ei ole ju olemas...see on igaühe unistuste kaugusel...
Fakk..minu probleem on vist selles, et ma tahan liiga palju, liiga suures mahus ja liiga korraga...
Üritan ju üks asi korraga...aga välja tuleb ikkagi see, mis ei kõlba tegelikult minu jaoks...see miks ma tegelikult nii tunnen ja kirjutan...
Kas ma vihkan ennast, et ma ikkagi ei suuda olla "larger than life" ? Veel..?
Arvan, et peaks tegelikult ikkagi puhkama...
Aga puhkus nõuab raha...ometigi imestavad kõik, et mul peaks miljonid olema...juba...sest mu tööpäevad on sigapikad...jah ma tunnistan...ma suudan, ennast Ampris välja lülitada muudest probleemidest, kuni neid jälle meelde tuletatakse...mulle meeldib seal...ma olen oma koha seal välja võidelnud...aga minu ja teiste nägemused ei ühti...see ongi generatsioonide erinevus...
Minu maailmaviha hakkab uusi tuure võtma...mida vanemaks inimesed saavad, seda laisemaks nad muutuvad...
Samas on õige kah...võibolla on viga minu, et tahan liiga kõike ja liiga korraga...aga ei ole ju olemas vahepealset varianti...
Ja fakk...miks mulle ei meeldi rahast rääkida...
Mulle ei meeldi mingi "rott" olla...
Aga samas küsida ka ei taha...kasvõi oma palka...eriti kui ei tea mismoodi selle süsteemiga on...masendav...mine või tõesti mingit kontoritööd otsima...
Ja ma ei tea miks ma ei maga...ma ei tea miks ma nii vihane olen...
Ja ma ei tea paljusid asju...ja enam ma ei ole kindel, kas tahangi kunagi teada...
Ja ma ei tea jälle mida ma tunnen...ja tahan...ja kas üldse tahan...
Ma ei taha mingit a'la "pereelu"...samas ei taha ka kogu aeg varvastel olla...
Ja ma olen jälle segaduses...miks...sest ma olen see, kes ma olen...
Ja ma ei oska muudmoodi...ja ma ei tea kas oskan õppida olema teistmoodi...
Sest ma ei oska olla taltsas...ma ei saa...see rõhub...
Ja ma ei....
Ja ma ei tea....
