For fuck sake....

Mis hetkest hakkab kõik loomulik üle pea kasvama?
Kas mõtlemine, et ma ei ole väärt oma tegude tasu kõlab tuttavana?
Kas ma annan endast ikka nii palju nagu vaja oleks ?
Kas ja miks jne....

Mida päev edasi, seda rohkem hakkab "suur" pilt hägustuma ning jäävad ainult pisiasjad, mis pea halliks teevad, rääkimata stressist ja kõigest muust pasast mis sellega kaasa käib...
Eelmise aasta lõpus oli mul üsna kindel arusaam, et ka minu vanuses on võimalik saada südameatakki...aga kuna teaduslikku tõestust ei ole, ning ei tahaks ka, siis pole ka ette nähtud...mida Sa ei tea...ei saa sind tappa....

Aga kui liiga palju ei saa sind tappa, siis ei saa seda miski.... nii ma vähemalt väidan endale....
Kas ja kui palju sellest endale valetada saab, ei tea keegi...

Jälle on see koht, et mis oleks siis kui oleks olnud nii...nii nagu oleks võinud minna...kas veel võib nii minna...ja kas see oleks ikkagi see, mida ma olen otsinud ja soovinud....
Ilmselgelt praegused valikud annavad tunda, et midagi ei ole ikkagi nii nagu peaks...tõenäoliselt on asi minus....ja tihtipeale on mul enda üle hale, sest kas me tegelikult peitume ikkagi maski taha, et oma selgroo vedelat olekut mitte lasta välja lasta, kuna nii on endal kergem...
Ja kas need, kes tunduvad kõige kindlamad olema, kannatavad sisimas samade murede ja rõõmude all?

Jah... hooaeg...kui seda selleks nimetada saab, algab jälle....kas seekord suudab seda teha nii, nagu peaks?
Nii nagu ma olen enda jaoks läbi mõelnud, kuidas asjad käima peaks...
Samas tundub, et praegu on nö. mõttetut aega vähem, aga samas on ka mõttetut, kuid samas vajalikku rabelemist kuidagi palju...

Ta meenutab natuke mind, siis kui ma alles tulin ja kogu seltskonnaga tuttavaks sain ning kust kõik edasi arenes...praeguseni...jne...
Mul ei olnud suht midagi kaotada, ainult juurde õppida ja omandada...võibolla tegin ma seda vale tagamõttega, kuid samas ei tahtnud ma teiste arvelt oma edukust saavutada...nagu ka praegu...
Kuid elud on erinevad... samas sellest kõigest rääkida, on ka nagu kuidagi enesehaletsemine...
Tuleb lihtsalt parem olla...veel parem ja asjalikum, kuid vaimne väsimus on tohutu...see suisa lämmatab...

Kujutan vaimusilmas ette kuidas ma istun ja vaatan, kohvikruus käes, järve kohalt tõusvat päikest mökki või laeva ukse ees... ning kirjutan sellest vaba ja lendava mõttega....mõnuga...
Sest see on ilus ja kuigi miljonid inimesed on seda kirjeldanud oma kirjades, raamatutes, blogides, milles iganes, on minu oma ikkagi ainulaadne...sest see on minu kirjutatud...
Ja võibolla onu tõmbab traktori käima ja lähen talle appi tuulemurdu metsast koristama, millele järgneb saun...ning hiljem saab paadiga järvele sõuda...
Aga see selleks.... usun, et ka see tuleb kunagi...
Millalgi...

Niikaua tuleb kuidagi vastu pidada...ja loota, et läheb paremaks, aga mitte mingi hinna eest üritada endale selgeks teha, et see peabki nii olema....et nii ongi hea, kuigi sisimas karjub kõik selle vastu...
Aga samas on kõik enda teha...mis siis kui ma teeksin nii, ja siis nii, ja siis nii..... hirm, et siis tuleb veel midagi, millega tuleb tegeleda ja arvestada....

Ühe järgmise ülehomseni, mil kõik on hea ja paremgi veel...

Listening: Jefferson Airplane - White Rabbit