Take it from the pure air...

Mida Sa teeks kui mingil hetkel mõistad, et tegelikult see kõik mida Sa teed, ei viigi sind selle suure pildini, mida näha tahad ?
Täpsem küsimus vast oleks, et mida sa edasi teeks ?
Kõik mis Sinusse puutub, valmistab sulle ängistust ja tunned, et oled kui alla surutud, ning justkui kuhugi väikesesse soppi ära pakitud...
Ning kõige rõhuvam tegur on aeg...aeg, mille vastu ei saa midagi teha, sest kui üritad teda ühelt poolt muuta, kannatab üks elu...kui teiselt poolt, siis teine...järelikult tuleks millestki loobuda...
Ollagi ainult ühe "asja" inimene?
Või olla mitmekülgne, ilus, tark ja osav ?
Aga millisest ajast ?
Ka mina tahaks ennast väljendada, kuid lihtsalt ei jõua...ei jõua enam isegi mõelda, et mis on see õige tee...haa...jälle hala...aga vahest peab.....
Kas lõpuks jääkski ainus variant kui kõik jätta kus see ja teine ning lihtsalt üle lasta ning minna ja otsida iseennast, sest lõppude lõpuks ei tea ma ikka veel kes ma olen...
Kas ma üldse olen see, kelleks ma ennast pean ning kui jah, siis kas ma väärin seda kõike ?
Kas ma väärin olemast üldse see kes ma olen ?
Kas te olete üldse kohustatud mind, kes tundma, kes teadma... ?
Miks te mind üldse tunnustate inimesena ?
Mida ma teile teinud olen ?
Milles on üldse see kuradi küsimus ?
Vahel on tunne, et ainsad erksad hetked on ainult need, kui saadki aru, et aeg tapab mõistuse...
Võtta, kuidas aga keegi tahab...
Tunnen, et ma olen nii väsinud....väsinud mitte olemast väsinu ning asjadega hakkama saada...
Aga kas see ongi karistus selle vastu, et kui lõpuks oled endale tõestanud, et ei ole olemas võimatuid asju, on ainult võimatud inimesed, siis pole muud varianti kui ainult hakkama saada...
Aga mis siis kui teed vea ? Mis siis kui teed kaks viga...
Isegi kui keegi teine peale enda neist ei tea, kas nad lähevad siis ikkagi arvesse ?
Äkki tõesti...aga see olekski ju endale valetamine...

Võibolla on asi minus - ma võtan asju liiga isiklikult, aga samas kui asju blokeerida, et nad sind enda alla ei mataks, siis kas poleks ma liigagi isekas ?

Aga äkki ma peakski olema isekas...sitta neist teistest....uppuja pääsemine on ju alati uppuja enda asi olnud...

Maailm on ju täis inimesi, kes elavad teiste otsas ja ei tee sealjuures teist nägugi...
Huvitav kas nemad ka kunagi mõtlevad mismoodi nad üldse elavad või on nad lihtsalt aru saanud, et elu on liiga lühike selleks, et mõelda ja muretseda selle üle kas keegi Sinu tegevusest ka kasu saab või kannatab...

Kas me ei peaks kõik sellised olema ?

Kes me üldse olema peaks ?


jamidameüldsetegemapeaks.... .. .


Backround: Led Zeppelin - Hots On For Nowhere

For fuck sake....

Mis hetkest hakkab kõik loomulik üle pea kasvama?
Kas mõtlemine, et ma ei ole väärt oma tegude tasu kõlab tuttavana?
Kas ma annan endast ikka nii palju nagu vaja oleks ?
Kas ja miks jne....

Mida päev edasi, seda rohkem hakkab "suur" pilt hägustuma ning jäävad ainult pisiasjad, mis pea halliks teevad, rääkimata stressist ja kõigest muust pasast mis sellega kaasa käib...
Eelmise aasta lõpus oli mul üsna kindel arusaam, et ka minu vanuses on võimalik saada südameatakki...aga kuna teaduslikku tõestust ei ole, ning ei tahaks ka, siis pole ka ette nähtud...mida Sa ei tea...ei saa sind tappa....

Aga kui liiga palju ei saa sind tappa, siis ei saa seda miski.... nii ma vähemalt väidan endale....
Kas ja kui palju sellest endale valetada saab, ei tea keegi...

Jälle on see koht, et mis oleks siis kui oleks olnud nii...nii nagu oleks võinud minna...kas veel võib nii minna...ja kas see oleks ikkagi see, mida ma olen otsinud ja soovinud....
Ilmselgelt praegused valikud annavad tunda, et midagi ei ole ikkagi nii nagu peaks...tõenäoliselt on asi minus....ja tihtipeale on mul enda üle hale, sest kas me tegelikult peitume ikkagi maski taha, et oma selgroo vedelat olekut mitte lasta välja lasta, kuna nii on endal kergem...
Ja kas need, kes tunduvad kõige kindlamad olema, kannatavad sisimas samade murede ja rõõmude all?

Jah... hooaeg...kui seda selleks nimetada saab, algab jälle....kas seekord suudab seda teha nii, nagu peaks?
Nii nagu ma olen enda jaoks läbi mõelnud, kuidas asjad käima peaks...
Samas tundub, et praegu on nö. mõttetut aega vähem, aga samas on ka mõttetut, kuid samas vajalikku rabelemist kuidagi palju...

Ta meenutab natuke mind, siis kui ma alles tulin ja kogu seltskonnaga tuttavaks sain ning kust kõik edasi arenes...praeguseni...jne...
Mul ei olnud suht midagi kaotada, ainult juurde õppida ja omandada...võibolla tegin ma seda vale tagamõttega, kuid samas ei tahtnud ma teiste arvelt oma edukust saavutada...nagu ka praegu...
Kuid elud on erinevad... samas sellest kõigest rääkida, on ka nagu kuidagi enesehaletsemine...
Tuleb lihtsalt parem olla...veel parem ja asjalikum, kuid vaimne väsimus on tohutu...see suisa lämmatab...

Kujutan vaimusilmas ette kuidas ma istun ja vaatan, kohvikruus käes, järve kohalt tõusvat päikest mökki või laeva ukse ees... ning kirjutan sellest vaba ja lendava mõttega....mõnuga...
Sest see on ilus ja kuigi miljonid inimesed on seda kirjeldanud oma kirjades, raamatutes, blogides, milles iganes, on minu oma ikkagi ainulaadne...sest see on minu kirjutatud...
Ja võibolla onu tõmbab traktori käima ja lähen talle appi tuulemurdu metsast koristama, millele järgneb saun...ning hiljem saab paadiga järvele sõuda...
Aga see selleks.... usun, et ka see tuleb kunagi...
Millalgi...

Niikaua tuleb kuidagi vastu pidada...ja loota, et läheb paremaks, aga mitte mingi hinna eest üritada endale selgeks teha, et see peabki nii olema....et nii ongi hea, kuigi sisimas karjub kõik selle vastu...
Aga samas on kõik enda teha...mis siis kui ma teeksin nii, ja siis nii, ja siis nii..... hirm, et siis tuleb veel midagi, millega tuleb tegeleda ja arvestada....

Ühe järgmise ülehomseni, mil kõik on hea ja paremgi veel...

Listening: Jefferson Airplane - White Rabbit